Sülearvutid õpilastele - kellele ja milleks?

Eelmisel nädalal avaldati projekti "Sülearvutid õpilastele" uuringutulemused http://panther.tiigrihype.ee/sylearvuti/sylearvutiuuring.pdf. Kuna üheks osalenud kooliks oli ka Gustav Adolfi Gümnaasium, siis sain projekti natuke lähemalt jälgida. Kuigi mul ei ole usku sellesse, et mingi vahendi andmisega inimestele, hakkavad kohe toimuma muudatused, oli ometi tore, et Eestis selline projekt läbi viidi. Arvuti on ju õpilaste elus juba ammu väga olulisel kohal ja kooliga kipub ta seotud olema ainult niipalju, kui käiakse e-koolis hindeid vaatamas. Nüüd oli võimalik näha, kuidas käituvad õpilased ja õpetajad, kui nende kätte antakse sülearvutid, kas me oleme selleks hüppeks valmis. Stardiplatvorm oli kõigil erinev, sest sihipärast arvutiõpetust ei ole saanud ei õpetajad ega ka õpilased. Me küll arvame, et õpilased oskavad arvutiga teha kõike, kuid tegelikult piirdub see kõik siiski sellega, mis õpilast huvitab. Õpetajad on pidanud arvuti sundarengu korras ise ära õppima ja muidugi on neid, kes loodavad, et küllap see arvutiasi läheb ka mööda ja on seetõttu oma arvutialase arengu unarusse jätnud. Uuringu tulemusel selgus, et:

• arvutite kasutamise innukus vähene projekti käigus,
• arvutit hakati kasutama ka suhtlemisvahendina kooliga,
• õpilased muutusid enesekindlamaks, sest nende kätte oli usaldatud selline väärtuslik ese,
• õppeprotess oluliselt ei muutunud,
• muutus mõnevõrra õpetamis- ja õppimisstiil,
• õpitulemused oluliselt ei muutunud,
• sülearvuti tõi lisatööd õpilastele ja õpetajatele,
• õpilased kasutasid arvutit põhiliselt mängimiseks, suhtlemiseks ja videote vaatamiseks.

Seega võib öelda, et imet ei sündinud. Mina näen siin kolme põhjust:

1. ÕPILASED. Õpilaste jaoks on arvuti olnud siiani siiski rohkem mänguasi ja päris raske on seda arvamust muuta. Kui arvuti oleks antud 1. klassi õpilastele, oleks olukord vast olnud teine. Teiseks ei ole õpilased harjunud ise vastutama õppeprotsessi eest. Ikka otsustab õpetaja, mida me teeme ja kuidas me õpime. Sülearvuti taga oleks pidanud olema ennastjuhtiv õppija. Neid on aga meil väga vähe.

2. ÕPETAJAD. Öeldakse, et me õpetame nii nagu meid on õpetatud või nagu meile meeldib õppida. Õpetajad on reeglina oma õppimised sooritanud enne arvutiajastu algust ja seega on neil väga raske aru saada, kuidas tänapäeva õpilased tahaksid või võiksid õppida. Samuti ei ole arvuti kõigil õpetajatel käpas. Palju on seda, mis on arusaamatu ja võõras. Õpik ning töövihik on palju lähemal.

3. ÕPPESISU. Paljuski tingib see, mida me õpetame ka selle, kuidas me seda õpetame. Õppekava ja eksamid hingavad kogu aeg kuklasse ja ei luba õpetajal eksperimenteerida, sest võitjateks või kaotajateks võivad olla lapsed. Samuti ei kata digitaalsed õppematerjalid täielikult õppekava. Õpikud seda aga teevad. Õppematerjalide loomine on ajamahukas töö ja eeldada, et õpetajad seda oma töö kõrvalt teha suudavad on utoopia.

Ometi jäin ma tegelikult selle projektiga rahule, sest ta näitas kätte teeotsa, kust edasi minna. Suur tänu kõigile, kes sellesse projekti panustasid.