Viimasel ajal olen aina sagedamini hakanud mõtlema muutuvale õpetajarollile ja sellele, kuidas see uus roll minule sobib. Et asja veidi selgitada, peab peatuma õppimisteooriatel, mis kirjeldavad päris täpselt, kes on õpilane ja kes õpetaja. 20. sajandi algul kirjeldati biheiviorismi, kus õpilane on objekt, keda õpetaja stiimul-reaktsioon meetodil mõjutab. Põhimõtteliselt võib meie hindamissüsteemi ka pidada üheks biheiviorismi väljendusvormiks: kui sa luuletuse ära õpid, saad viie. 1960ndatel aastatel hakati biheiviorismi kritiseerima. Väideti, et aju ei ole ainult üks "must kast" vaid aju on kui "arvuti". Õpetajat nähti tuutorina ja õpilast info läbitöötajana. 1960ndatel hakkas arenema ka konstruktivism, mis seadis esikohale õpilase. Õpilane on see, kes konstrueerib teadmisi ja õpetaja on vaid partner, kes toetab. Eesti uus õppekava põhineb ka konstruktivistlikul õppimisteoorial. Tänapäeva arvutimaailma jälgides on aga tunne, et ka konstruktivismi võib pidada aegunud teooriaks. 2004. aastal kirjeldas Georges Siemens konnektivismi, mis arvestab tänapäeva võrgustunud maailma. Selle teooria järgi algab õppimine sidemete loomisest ja võikski öelda, et õppimine on võrgustike loomine. Teadmised on jagatud võrgustikes ja teadmised jäävad ka võrgutsikku. Kõige olulisem õpilase jaoks on kaosest mustrite äratundmine ja sisu on hoopis kõrvalprodukt. Õpetaja ülesanne konnektivismi puhul on olla ühendaja. Õpetaja roll nendes teooriates on täiesti erinev. Võib öelda, et õpetaja Laurist, kes seisis klassi ees ja oli autoriteet, on saanud ?, kes viibib põhiliselt klassi taga ja jälgib toimuvat ning sekkub vajadusel. See klassi eest tahaminek on väga raske, sest reeglina on õpetajad ikkagi sellist tüüpi isiksused, kes armastavad tähelepanu ja armastavad rääkida. Minulegi meeldib esineda ja nautida seda, kui 30 õpilast mind tähelepanelikult kuulavad. Kuidas ma siis nüüd äkki loobun sellest kõigest ja jalutan klassi taha. Üheks päris heaks harjutuseks on tund arvutiklassis. Arvutiklassis peab õpetaja paratamatult loobuma oma poodiumikohast, sest õpilased on näoga arvutiekraani poole. Õpetaja vaid jälgib ja vajadusel juhendab. Olen seda arvutiklassi harjutust korduvalt teinud ja mul on tunne, et nüüd julgen ma tavalises klassiski liikuda klassi eest klassi taha.
Edaspidiseks uurimiseks: http://delicious.com/ingridmaadvere/%C3%B5ppimisteooriad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar