Konverents "Kool - õpetamisasutusest õpiruumiks"

1.-3. aprillini toimus Eesti Maaülikoolis konverents "Kool - õpetamisasutusest õpiruumiks" http://conference2009.e-uni.ee/index.php?n=et&do=19. Esimene päev oli pühendatud üldharidusele ja seda päeva aitas korraldas Tiigrihüppe SA. Plenaarsessioonis rääkisin mina tulevikukoolist (esitlus eelmises postituses) ning Katrin Saks ja Laine Aluoja http://tyrigymnaasium.weebly.com/ sellest, kuidas toimub õppimine nende koolis ja nende õpilastega. Huvitava mõttena kerkis esile see, et ega õpilased ei olegi alati valmis kogu selleks IKT tulevärgiks, mida õpetaja pakub. Õpilased eelistavad mugavusõpet, kus õpetaja selgitab asju tahvli ja kriidi abil. Pärastlõuna jätkus paralleelsessioonidega, kus sai kuulda puutetahvlitest, robotitest, Koolielu ja kodulehe loomise vahenditest. Kes ruumis istumisest väsinud olid, said võimaluse kevadet nautida ja osaleda õuesõppe õpitoas.

2. aprill algas plenaarsessiooniga "Kes keda õpetab", mida juhatas Anne Villems. Francesc Pedro teema oli "Kõrgharidus, õpilased ja tehnoloogia: kui kaugel on muutus". Juttu tuli sellest, et üliõpilased kasutavad palju IKT-d ja nad tahavad seda teha, kuid mitte liiga palju. Õppejõude ei saa kindlasti pidada digitaalseteks immigrantideks vaid nad saavad selles uues maailmas päris hästi hakkama. Järgmisena sai sõna Sue L. Green, kelle ettekande teemaks oli "Identiteedi kriis: kes õpetab keda online'is?". Tegemist oli särava esinejaga, kes rääkis sellest, kuidas muutub õpetaja roll. Viimasena rääkis Anu Virovere teemal "Millal inimene õpib?". Tegemist oli väga huvitava ettekandega, mis pani mõtlema nii mõnegi asja üle. Mõned mõttekillud Anu ettekandest:
Info rohkuse juures on kõige suurem puudus infost.
Igasugune hindamine on destruktiivne, aga õpilased vajavad tagasisidet.
Mõõtmisriistal on mõõtmatu mõju mõõtmisobjektile.
Usk iseendasse on määrav hakkama saamisel.
Positiivse enesehinnangu aksioomid: mina olen väärtuslik; kõik need kellest mina hoolin, hoolivad ka minust; kui ma midagi ette võtan, siis saavutan selle, kui pingutan.
Edutunne ja kiitus on võti õppimisel.
Positiivset enesehinnangut saab luua ainult teiste inimeste kaudu.
Põhikool peab andma tunde, et ma suudan ja õpetama õppima.

Teise plenaarsessiooni teema oli "Kas me näeme oma murumütsist kaugemale?" ja seda juhtis Aune Valk. Sõna said Birute Klaas, David Vincent ja Vello Kukk. Viimane esineja võitles selliste asjad vastu nagu loeng, kursus, eksam, õppekava, tundide arv, ainepunkt ja aruanne. Vello Kukk on huvitav esineja ja teda peab lihtsalt kuulama.

Järgnevates paralleelsessioonides oli palju huvitavaid teemasid (repositooriumid, puutetahvlid, e-kursused, methopedia). Valisin aga kuulamiseks välja sessiooni "Õppija 2.0", kus esinejateks olid 3 üldhariduskooli ja üks ülikooli õpilane. Väga huvitav oli kuulata noori inimesi ja nende arvamust. Üliõpilane Heleen Maibak väitis, et üldhariduskoolis ei kujune välja vajalikke õpiharjumusi, sest õpetajad serveerivad kõik kandikul ette ja ise ei pea midagi otsustama. Rohkem võiks tähelepanu pöörata konspekteerimisele ja info otsimisele. Gümnaasiumiõpilased arvasid, et üks ideaalne tund on selline, kus õpetaja seletab ja tal on abiks esitlus. Materjali võiks õpetaja õpilastega veebi teel jagada.

3. aprill algas paralleelsessioonidega robotitest, laboritest, e-õppest, enesejuhitavusest ja videost. Valisin sessiooni "Video on leiutatud - õpime filmima", mida juhtis Priit Joa. Esimeses ettekandes kirjeldas Märt Sildvee, kuidas teha ühte head õppefilme. Märt on töötanud ETV-s ja Kanal 2, seetõttu oli väga huvitav kuulata, kuidas üks inimene väljastpoolt kooli õppefilmi näeb. Järgmisena rääkis Raido Puust ekraanivideote tegemisest. Palju sai praktilisi nõuandeid ja lähemalt tutvustati programmi Camtasia Studio. Sessiooni lõpetas Priit Joa, kes rääkis sellest, mida on filmimise osas tehtud TTÜs. Alustati loenguvideodest ja lõpuks jõuti selleni, et loodi 2,5 miljonit krooni maksnud spetsiaalne klass. Ka videode edastamine on ajaga muutunud: DVD/CD - kodulehelt faili allalaadimine - videovoog - videomängija kodulehel.

Eelviimane plenaarsessioon kuulus avatud õppematerjalidele (juhtis Hans Põldoja). Teemu Leinonen rääkis kõigest sellest, mille ette võiks kirjutada wiki (wikimedia, wikitionary, wikiquote, wikibooks, wikisource, wikispecies, wikiversity jne). Riina Vuorikari keskendus European Schoolnet projektidele (etwinning, melt jne) ja sellele kui olulised on märksõnad. Sessiooni lõpetas Lisa Petrides USAst.

Konverentsi viimast sessiooni "Pilk tulevikku" juhtis Peeter Normak. Alguses sai sõna Nancy White, kes tegi oma ettekande veebikaamera vahendusel ja rääkis kiirelt ning sütitavalt sellest, kuidas maailm on muutunud ja milline on võrgustikes õppimine. Asko Talu (endine tippjuht) rääkis väga lihtsalt sellest, milline on inimese arenguks vajalik keskkond. Arengu eelduseks on suhtestumine, loominguvabadus, julgus ja oskus lahti lasta ning tähelepanuvõime avardumine. Maailmas on kaks motivaatorit hirm ja huvi. Tähtis on olla inimene ja mõista, et iga meie sõna, mõte ja tegu loob. Konverentsi lõppsõna oli Simon Atkinsonil Uus-Meremaalt. Simon rääkis kooli ja õppekava muutusest, tehnoloogia rollist ja identiteedist. Kool kui õppeasutus muutub tulevikus avatumaks ja kaovad piirid kooli, töö ja kodu vahel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et konverents oli väga huvitav ja hariv. Lisaks ettekannetele on alati hea kokku saada tuttavate inimestega ja palju häid ideid sai vahetatud ka kohvipauside ja õhtuste koosviibimiste ajal.