iTEC projekti 2. tsüklis katsetavad Eesti õpetajad “Õppematerjalide loomise” lugu, inglise keeles “Students creating science resources” ja otsetõlkes “Õpilased loovad loodustaduslikke õppematerjale”. Esimeses tsüklis katsetasin ka ise õppimislugu ning sarnaselt tegutsesin ka 2. tsüklis. Järgnevalt väike ülevaade katsetamisest.
Õpetan koolis 5. ja 6. klassis inglise keelt ja loodusteaduslikku mudelit luua, nii et see ka õppekavaga seotud oleks, oli raske. Seetõttu otsustasingi õpilastega luua õppematerjale, lähtudes põhimõttest, et õpetades õpib kõige rohkem. Teemaks valisin grammatikavaldkonnast artiklid, sest see on raske eestlaste jaoks. Eesti keeles ju artikleid pole. Tegelikult oleksid õpilased ise ka võinud teema valida, aga otsustasin aega kokku hoida ning lisaks sellele tahtsin hiljem võrrelda tulemusi erinevate gruppide vahel. Kohe alguses ütlesin ka õpilastele, et nad teevad õppematerjali 5. klassile ning neile hinded paneb ka 5. klass.
Järgnevalt uurisin frontaalse küsitluse abil välja, kui palju nad artiklitest mäletavad. Midagi mäletasid, aga teadmised olid lünklikud. Sellest projektis soovitatakse moodustada heterogeensed rühmad, et ühes rühmas oleks nii oskajaid kui ka neid, kes vajavad toetamist. Mina jagasin õpilased TeamUp'i http://teamup.aalto.fi/ abil täiesti suvaliselt 4liikmelistesse rühmadesse. Kuna õpilased, on juba harjunud, et ma TeamUp'i kasutan, siis ei protesteerinud nad selle vastu. Selle õpiloo puhul võib otsustada ka täiesti individuaalse töö kasuks, aga ma arvasin, et sellisel juhul ei tule ka tulemused väga head ning rühmatöö harjutamineon õpilastele oluline.
Seejärel oleks pidanud hakkama otsima infot teema kohta. Olin õpilaste jaoks juba mõned lingid ise välja otsinud ning soovitasin kasutada ka erinevaid inglise keele käsiraamatuid. Otsimise peale me tunnis aega ei kulutanud, see jäi koduseks tööks. Jällegi on küsimus, et kas oli õige, et ma lingid ette andsin. Põhjuseks oli jällegi ajapuudus. Ma ei tahtnud otsimisele kulutada ühte tundi ja lisaks sellele tahtsin teemat natuke piirata ja jätta välja näiteks artiklid geograafiliste nimedega. Juba etteruttavalt võib öelda, et geograafia leidsid õpilased ise üles.
Õpiloo järgi oleks nüüd pidanud õpilased katsetama erinevaid õppematerjalide tüüpe (audioloeng, plakat, mäng, etendus jne). Seda aega mul ei olnud ning seetõttu otsustasin lasta teha õpilastel alustuseks esitlus, sest selle tegemist olime õppinud ning nad said sellega hakkama. Tahtsin, et nad keskenduksid sisule ja et uus vahend ei tõmbaks tähelepanu oluliselt kõrvale. Õpetajana oli minu ülesanne pakkuda vajadusel abi ning kindlustada, et esitlus annaks õigeid teadmisi. Kuna ma andsin esitluse kodus teha, siis oli raske kontrollida, kas esineb vigu. Seetõttu tegin järgmises tunnis rühmaettekanded, kus iga rühm kandis klassile oma esitluse ette. Klass andis tagasisidet ning juhtis tähelepanu vigadele, kui neid esines ning tegi ettepanekuid, kuidas asju parandada. Kuna ma olin rääkinud, et esitlused lähevad 5. klassile ülevaatamiseks, siis olid nad väga innukad oma vigu parandama ja järgmiseks tunniks oli kõik korras. Järgmises tunnis lasin neil oma esitlused sisse lugeda. Kasutasin selleks Camtasiat ja iga rühm käis minu arvuti juures tunni ajal oma ettekannet salvestamas (N: http://5gustav2010.pbworks.com/w/file/fetch/52038843/artiklidjukubirgitarobinamarilin.mp4). Teised tegid sel ajal iseseisvat tööd. Kui ma peaks praegu seda uuesti tegema, siis oleksin lasknud neil esitlused Voicethread'i üles panna ja ise sisse lugeda minu abita. Tegin seda ühe teise töö raames ning õpilased said väga hästi hakkama.
Kui õppematerjal saab valmis, siis on vaja pakkuda välja ka probleeme või ülesandeid, mida saaks selle materjaliga lahendada. Mulle tulid kohe meelde HotPotatoes'i testid. Tunni tegime arvutiklassis ning tunni alguses tutvustasin õpilastele JCloze'is lünkade tegemist. Seejärel proovis iga õpilane ühe katsetesti teha. Tunni lõpp kulus sellele, et iga rühm pidi tegema ühe testi, kus on iga lünga juures antud ka vihje, kui lahendaja ei tea, mida sinna kirjutada. Ülesanne jäi kodus lõpetada ja see tähendas seda, et rühm pidi leidma ühise aja, et tulla arvutiklassi või installeerima endale koju selle programmi (N: http://5gustav2010.pbworks.com/w/file/48484582/ryhmatooartiklid.htm).
Kui kõik esitlused ja testid olid valmis, panin need üles 5. ja 6. klassi kidblogi, mis on kinnine keskkond, kus me õpilastega toimetame.
Arvutiklassi tundi tuli 5. klass. Selgitasin neile, et neil tuleb nüüd vaadata üle ning anda oma hinnang 6. klassi õppematerjalidele. Klassis valitses täielik vaikus ning 5. klass suhtus oma töösse täie tõsidusega. Anti asjalikke kommentaare ja valiti välja lemmik.
Järgmises tunnis teatasin võitja ka 6. klassile. Nende jaoks oli mõneti üllatav, et võitjaks ei osutunudki kõige pikem esitlus vaid kõige arusaadavam.
Mis oli tulemus? Paar nädalat hiljem andsin 6. klassile kätte valge paberi, palusin panna pealkirjaks „Artikkel“ ja kirjutada üles kõik, mida nad sellest teemast teavad. Ootasin protesti, et seda ei olnud kodus õppida või et etteteatamata ei tohi sellist asja teha. Protesti ei tulnud, tuli ainult pastakakrabin ja mõni küsisi paberit juurdegi. Ainult paar õpilast kirjutas vähe, aga nad tegid näo, et nad kirjutavad ning neil tundus olevat piinlik. Kui ma pärast küsisin nende käest vaikselt, et miks nemad ei kirjutanud, siis nad tunnistasid, et nad eriti ei osalenud rühmatöös ja seetõttu ei osanud ka kirjutada. 5. klass teemat selgeks ei saanud, sest selgeks saab ju õpetades või 7 korda asju läbi tehes.
Projektis öeldakse, et ma peaks õpetajana saama neid materjale ka hiljem kasutada. Vaatasin need üle ja avastasin imeväikseid vigu testidest. Seega päris õiged need materjalid pole, aga kasutada saab ju ikka. Leidke materjalist 2 viga - on ju igati hea ülesanne.
Kokkuvõttes võib öelda, et 2. tsükli õppimisloo katsetamine läks palju ladusamalt ja ainetundidest kulus ka vähem aega. Päris palju tegid õpilased kodus ja tulemusega jäin nii mina kui ka nemad rahule.
