16. jaanuaril toimus Tartus arutelu teemal “Virtuaalkool – selle toimimismehhanism ja seos koolivõrgu, koolide finantseerimise ning seadusandlusega”. Osalejad olid Kaspar Kreegimäe (HTM), Jaak Anton (HTM), Taniel Kirikal (Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium), Kalev Härk (Valga Maavalitsus), Andres Laanemets (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium), Ants Sild (BCS, Tiigrihüppe Sihtasutuse asutajaliige), Robert Lippin (REKK), Aimi Püüa ( REKK), Kersti Sõstar (REKK), Ingrid Maadvere (Gustav Adolfi Gümnaasium), Sirje Pihlap (Tartu Ülikool), Mart Laanpere (Tallinna Ülikool), Ly Aunaste (kirjastus Avita), Marko Usler (kirjastus Avita), Enn Ööpik (Tartu Mart Reiniku Gümnaasium), Toomas Takkis (Kuressaare Gümnaasium), Marju Lauristin (Tartu Ülikool), Ain Tõnisson (HTM), Enn Kirsman (Audentese Erakool), Mall Maasik (Audentese Erakool), Martin Sillaots (Tallinna Ülikool), Kristjan Adojaan (OÜ 5division), Katrin Saks (Pärnu Koidula Gümnaasium), Rein Prank (Tartu Ülikool), Enel Mägi (Tiigrihüppe SA), Aimur Liiva (Tiigrihüppe SA), Triin Kangur (Tiigrihüppe SA), Kadri Toompark Stenseth (Tiigrihüppe SA), Ülle Kikas (HTM), Margus Püüa (RIA), Karin Rits (RIA), Toomas Liivamägi (HTM). Mõttetalgute esimeses osas tehti ülevaateid praegusest olukorrast ja teises osas arutleti erinevate mudelite üle. Järgnevalt väike kokkuvõte esimeses osas kuuldust.
Aimur Liiva Tiigrihüppe Sihtasutusest rääkis teemal “Virtuaalkooli kolme kontseptsiooni tutvustus ja senine Tiigrihüppe Sihtasutuse tegevus samas kontekstis”. Aruteluks pakuti välja kolm mudelit:
VIRTUAALKOOL MUDEL 1
Ametlik koolitusloaga kool (põhikool, gümnaasium) kinnitatud õppekavaga, mida juhivad koolijuht ja õppealajuhataja ning kus töötavad kõigi ainete õpetajad.Kooli võivad registreeruda kõik soovijad.Õppetöö ning testide, kontrolltööde ja eksamite läbiviimine toimub veebikeskkonnas ja kõik õppematerjalid on veebis. Kool annab välja ametliku lõputunnistuse.
VIRTUAALKOOL MUDEL 2
Ametlik koolitusloa ja kinnitatud õppekavaga haridusasutus, kes lisaks tavapärasele õppetööle oma kooli õpilaste/üliõpilastega, pakub kõigile soovijatele mingis mahus veebipõhiseid kursuseid koos õppematerjalide, hindamise ja sertifitseeritud eksami- või tasemetööga kõigile soovijatele.
VIRTUAALKOOLI MUDEL 3
Õppekavapõhiselt süstematiseeritud õppematerjalide, keskkondade ja õppematerjalide loomise tööriistade pakett, mida võivad kasutada kõik soovijad ning mille ajakohastamisele ja täiendamisele saavad paindlikult kaasa aidata erinevad spetsialistid s.h. aineõpetajate kogukonnad. Selle mudeliga ei kaasne võimalust saada ametlikke tunnistusi kursuste läbimise või eksamite sooritamise kohta, küll aga on olemas võimalus enesekontrolliks.
Tiigrihüppe SA on olnud abiks e-õppematerjalide loomisel, keskkondade loomisel, kogukondade toetamisel ja õpetajate koolitamisel. Aimur tegi ka lühikese ülevaate sellest, kuidas projektis “Sülearvuti õpetajale” osalenud õpetajad e-õpet kasutavad. 45% vastanud õpetajatest ei kasuta ühtegi e-õppekeskkonda. 23% õpetajatest on valmis õpetama kaugteel mõnes teises koolis. Õppematerjalide otsimiseks kasutab 25% õpetajatest Google’it, 23% Koolielu ja 23% Miksikese keskkonda. Kõige rohkem kasutavad õpetajad arvutit tundide ettevalmistamiseks.
Järgnevalt tutvustas Martin Sillaots haridusportaali Koolielu http://www.koolielu.ee/pages.php/01. Koolielu portaalis on esindatud 28 ainet, mida modereerivad 24 aineeksperti. Kvaliteetsed Koolielu materjalid on kaardistatud ja võib öelda, et riiklik õppekava on kaetud 14% ulatuses. Kõige paremini on kaetud erivajaduslik, üle 90%. Eesti keel on kaetud 30% ja matemaatika 10% ulatuses.
Enn Ööpik on see õpetaja, kes on teinud videokoolitust füüsikas Kihnu õpilastele. Kuidas see täpsemalt käis, saab näha järgnevast videost mms://193.40.5.165/fyysika/2008/videoope.wmv. Tegemist on suhteliselt kalli lahendusega – tehnika pluss palk kahele õpetajale.
Audentese e-gümnaasiumist rääkis Enn Kirsman. Gümnaasium alustas 2002. aastal 10 õpilasega. Käesoleval õppeaastal on neil juba 117 õpilast. Õpilaste kontigent on suhteliselt liikuv. Kõige vanem on 36aastane ja kõige noorem 16aastane. Õpilaste keskmine vanus jääb üle 20 aasta. Õppida on võimalik 15 õppeainet 18 õpetaja käe all. Sisse astudes tehakse õpilasega põhjalik intervjuu, et selgitada taset ja motivatsioon. Gümnaasiumisse astumise eelduseks on läbitud põhikool, riist- ja tarkvaraline baas ning arvutialased põhiteadmised. Nominaalne õppeaeg on 4 aastat, mille võib ka läbida kiiremini või aeglasemalt. Õpe on kursusepõhine (1 kursus=35 tundi). Õpilane ja õpetaja kohtuvad kaks korda reaalselt – konsultatsiooniks ja eksamiks. Ühe kursuse hind on 850 krooni. Õppekeskkonnana kasutatkse Moodle’t. Olemas on ka tugisüsteem: psühholoogiline nõustamine, tehnoloogiline abi, tuutor.
Katrin Saksal on e-õppe kogemus alates 2005. aastast, mil ta alustas kursusega, mis valmistab õpilasi ette inglise keele riigieksamiks. Kursus on 100% veebipõhine. Esimese kursuse viis Katrin läbi FIE-na, aga kuna FIE-na ei saanud ta välja anda tunnistust, siis alates 2006. aastast on kursus Gustava Adolfi Koolituskeskuse all. Kursus leiab aset WebCT keskkonnas ja kõige suuremas grupis on olnud 25 õppurit. Kursus kestab 4 kuud ja maksab 1350 krooni.
Ly Aunaste ja Marko Usler AVITA kirjastusest rääkisid sellest, mida ja keda on vaja õpiku /töövihiku loomiseks. AVITA kirjastus on tegelenud 20 aastat õppesisuga. Ühe õpiku tegemisse on kaasatud 20-35 inimest: autorid, toimetajad, õpetajad, kunstnikud, küljendajad, vähemalt 3 keeletoimetajat, retsensendid jne. Väga tihedalt puututakse kokku autoriõigused. Reeglina makstakse autoritasusid eksemplaride pealt, mis teeb ühe õpiku avaldamise veebi keeruliseks.
Virtuaalkooli kogemus on paljudel teistel riikidel. Kadri Toompark Stenseth tutvustas Soome kogemust – Kotiperuskoulut http://www.kotiperuskoulu.fi/. Soomes on levinud põhimõte, et kirjastus (WSOY http://opit.wsoy.fi/lms_ownchannel.asp) toodab e-õppematerjale ja õpetaja õpetab. Kotiperuskoulu on mõeldud eelkõige neile lastele, kes elavad välismaal. Ühe õpetaja õpetada on 30 õpilast. Õppimine toimub virtuaalselt OPIT https://opit.wsoy.fi/lms_newlogin.asp keskkonnas.
Ettekanded lõpetas Marju Lauristin teemal “Üle-eestiline vrtuaalne koolivõrk”. Mure on selles, et lapsed, kes 7aastasena kooli tulevad, oskavad juba arvutit kasutada. 96% linnalastest omab kodus Internetiühendust. 43% arvab, et õpetaja valdab Internetti sama hästi kui nemad. Põlvkondlik vahe Interneti kasutamise osas on väga suur. Üle 60 % lastest on pidevalt virtuaalkeskkondades ja seal kujuneb välja ka nende minapilt. Ka raamat on virtuaalne nagu ajutegevuski. Kas kontaktid on tegelikud või virtuaalsed? Suhted veebimaailmas on vägagi reaalsed. Eesti on esikohal virtuaalkiusamise ja vanemate ignorantsuse osas virutaalkiusamise suhtes. Kool peaks kujunema nendele lastele adekvaatseks. Selleks, et sinna jõuda 15 aasta pärast, peab alustama täna. Praegu on kujunenud välja olukord, et kui piltlikult väljenduda, siis kõik on kirjaoskajad, aga kool annab ikka kõike edasi regilaulu abil. Koolis aeglustatkse infotöötlust ja info vastuvõttu. Selleks, et olukord muutuks tuleb liikuda samm-sammult. Oleks vaja tegeleda uuringutega. Andmebaaside areng ei tohiks toimuda lahus kooli arengust. Õpetaja ei kao kunagi, õpetaja on reaalne, targem, tal on võim. Kuid me koormame õpetaja üle reaalses koolis asjadega, mida võiks ammu teha arvuti abil. Riigieksamid võiksid olla riigi asi, mitte seotud kooliga. Õpilane registreerub kusagil riigieksamitele ja sooritab need. Riigieksamid ei tohi olla represseerimisvahend. Õpetaja aeg tuleb vabastada, vabastades ta rutiinsetest protsessidest. Võtmesõna on süntees. Põhikoolis peaks toimuma süntees. Arvutimängude kaudu lapsed õpivad seda. Koolis õpitakse külla ära, aga tegelikult see, mis õpitakse, ei huvita. On vaja pioneere, sest virtuaalpedagoogika on uus teadusharu. Meil on vaja järgmist pedagoogide põlvkonda Kiiresti tuleb areneda regilaulult selle võimekuseni, mis meil on.
Edasi järgnesid arutelud erinevate virtuaalkoolide mudelite üle.
Aimur Liiva Tiigrihüppe Sihtasutusest rääkis teemal “Virtuaalkooli kolme kontseptsiooni tutvustus ja senine Tiigrihüppe Sihtasutuse tegevus samas kontekstis”. Aruteluks pakuti välja kolm mudelit:
VIRTUAALKOOL MUDEL 1
Ametlik koolitusloaga kool (põhikool, gümnaasium) kinnitatud õppekavaga, mida juhivad koolijuht ja õppealajuhataja ning kus töötavad kõigi ainete õpetajad.Kooli võivad registreeruda kõik soovijad.Õppetöö ning testide, kontrolltööde ja eksamite läbiviimine toimub veebikeskkonnas ja kõik õppematerjalid on veebis. Kool annab välja ametliku lõputunnistuse.
VIRTUAALKOOL MUDEL 2
Ametlik koolitusloa ja kinnitatud õppekavaga haridusasutus, kes lisaks tavapärasele õppetööle oma kooli õpilaste/üliõpilastega, pakub kõigile soovijatele mingis mahus veebipõhiseid kursuseid koos õppematerjalide, hindamise ja sertifitseeritud eksami- või tasemetööga kõigile soovijatele.
VIRTUAALKOOLI MUDEL 3
Õppekavapõhiselt süstematiseeritud õppematerjalide, keskkondade ja õppematerjalide loomise tööriistade pakett, mida võivad kasutada kõik soovijad ning mille ajakohastamisele ja täiendamisele saavad paindlikult kaasa aidata erinevad spetsialistid s.h. aineõpetajate kogukonnad. Selle mudeliga ei kaasne võimalust saada ametlikke tunnistusi kursuste läbimise või eksamite sooritamise kohta, küll aga on olemas võimalus enesekontrolliks.
Tiigrihüppe SA on olnud abiks e-õppematerjalide loomisel, keskkondade loomisel, kogukondade toetamisel ja õpetajate koolitamisel. Aimur tegi ka lühikese ülevaate sellest, kuidas projektis “Sülearvuti õpetajale” osalenud õpetajad e-õpet kasutavad. 45% vastanud õpetajatest ei kasuta ühtegi e-õppekeskkonda. 23% õpetajatest on valmis õpetama kaugteel mõnes teises koolis. Õppematerjalide otsimiseks kasutab 25% õpetajatest Google’it, 23% Koolielu ja 23% Miksikese keskkonda. Kõige rohkem kasutavad õpetajad arvutit tundide ettevalmistamiseks.
Järgnevalt tutvustas Martin Sillaots haridusportaali Koolielu http://www.koolielu.ee/pages.php/01. Koolielu portaalis on esindatud 28 ainet, mida modereerivad 24 aineeksperti. Kvaliteetsed Koolielu materjalid on kaardistatud ja võib öelda, et riiklik õppekava on kaetud 14% ulatuses. Kõige paremini on kaetud erivajaduslik, üle 90%. Eesti keel on kaetud 30% ja matemaatika 10% ulatuses.
Enn Ööpik on see õpetaja, kes on teinud videokoolitust füüsikas Kihnu õpilastele. Kuidas see täpsemalt käis, saab näha järgnevast videost mms://193.40.5.165/fyysika/2008/videoope.wmv. Tegemist on suhteliselt kalli lahendusega – tehnika pluss palk kahele õpetajale.
Audentese e-gümnaasiumist rääkis Enn Kirsman. Gümnaasium alustas 2002. aastal 10 õpilasega. Käesoleval õppeaastal on neil juba 117 õpilast. Õpilaste kontigent on suhteliselt liikuv. Kõige vanem on 36aastane ja kõige noorem 16aastane. Õpilaste keskmine vanus jääb üle 20 aasta. Õppida on võimalik 15 õppeainet 18 õpetaja käe all. Sisse astudes tehakse õpilasega põhjalik intervjuu, et selgitada taset ja motivatsioon. Gümnaasiumisse astumise eelduseks on läbitud põhikool, riist- ja tarkvaraline baas ning arvutialased põhiteadmised. Nominaalne õppeaeg on 4 aastat, mille võib ka läbida kiiremini või aeglasemalt. Õpe on kursusepõhine (1 kursus=35 tundi). Õpilane ja õpetaja kohtuvad kaks korda reaalselt – konsultatsiooniks ja eksamiks. Ühe kursuse hind on 850 krooni. Õppekeskkonnana kasutatkse Moodle’t. Olemas on ka tugisüsteem: psühholoogiline nõustamine, tehnoloogiline abi, tuutor.
Katrin Saksal on e-õppe kogemus alates 2005. aastast, mil ta alustas kursusega, mis valmistab õpilasi ette inglise keele riigieksamiks. Kursus on 100% veebipõhine. Esimese kursuse viis Katrin läbi FIE-na, aga kuna FIE-na ei saanud ta välja anda tunnistust, siis alates 2006. aastast on kursus Gustava Adolfi Koolituskeskuse all. Kursus leiab aset WebCT keskkonnas ja kõige suuremas grupis on olnud 25 õppurit. Kursus kestab 4 kuud ja maksab 1350 krooni.
Ly Aunaste ja Marko Usler AVITA kirjastusest rääkisid sellest, mida ja keda on vaja õpiku /töövihiku loomiseks. AVITA kirjastus on tegelenud 20 aastat õppesisuga. Ühe õpiku tegemisse on kaasatud 20-35 inimest: autorid, toimetajad, õpetajad, kunstnikud, küljendajad, vähemalt 3 keeletoimetajat, retsensendid jne. Väga tihedalt puututakse kokku autoriõigused. Reeglina makstakse autoritasusid eksemplaride pealt, mis teeb ühe õpiku avaldamise veebi keeruliseks.
Virtuaalkooli kogemus on paljudel teistel riikidel. Kadri Toompark Stenseth tutvustas Soome kogemust – Kotiperuskoulut http://www.kotiperuskoulu.fi/. Soomes on levinud põhimõte, et kirjastus (WSOY http://opit.wsoy.fi/lms_ownchannel.asp) toodab e-õppematerjale ja õpetaja õpetab. Kotiperuskoulu on mõeldud eelkõige neile lastele, kes elavad välismaal. Ühe õpetaja õpetada on 30 õpilast. Õppimine toimub virtuaalselt OPIT https://opit.wsoy.fi/lms_newlogin.asp keskkonnas.
Ettekanded lõpetas Marju Lauristin teemal “Üle-eestiline vrtuaalne koolivõrk”. Mure on selles, et lapsed, kes 7aastasena kooli tulevad, oskavad juba arvutit kasutada. 96% linnalastest omab kodus Internetiühendust. 43% arvab, et õpetaja valdab Internetti sama hästi kui nemad. Põlvkondlik vahe Interneti kasutamise osas on väga suur. Üle 60 % lastest on pidevalt virtuaalkeskkondades ja seal kujuneb välja ka nende minapilt. Ka raamat on virtuaalne nagu ajutegevuski. Kas kontaktid on tegelikud või virtuaalsed? Suhted veebimaailmas on vägagi reaalsed. Eesti on esikohal virtuaalkiusamise ja vanemate ignorantsuse osas virutaalkiusamise suhtes. Kool peaks kujunema nendele lastele adekvaatseks. Selleks, et sinna jõuda 15 aasta pärast, peab alustama täna. Praegu on kujunenud välja olukord, et kui piltlikult väljenduda, siis kõik on kirjaoskajad, aga kool annab ikka kõike edasi regilaulu abil. Koolis aeglustatkse infotöötlust ja info vastuvõttu. Selleks, et olukord muutuks tuleb liikuda samm-sammult. Oleks vaja tegeleda uuringutega. Andmebaaside areng ei tohiks toimuda lahus kooli arengust. Õpetaja ei kao kunagi, õpetaja on reaalne, targem, tal on võim. Kuid me koormame õpetaja üle reaalses koolis asjadega, mida võiks ammu teha arvuti abil. Riigieksamid võiksid olla riigi asi, mitte seotud kooliga. Õpilane registreerub kusagil riigieksamitele ja sooritab need. Riigieksamid ei tohi olla represseerimisvahend. Õpetaja aeg tuleb vabastada, vabastades ta rutiinsetest protsessidest. Võtmesõna on süntees. Põhikoolis peaks toimuma süntees. Arvutimängude kaudu lapsed õpivad seda. Koolis õpitakse külla ära, aga tegelikult see, mis õpitakse, ei huvita. On vaja pioneere, sest virtuaalpedagoogika on uus teadusharu. Meil on vaja järgmist pedagoogide põlvkonda Kiiresti tuleb areneda regilaulult selle võimekuseni, mis meil on.
Edasi järgnesid arutelud erinevate virtuaalkoolide mudelite üle.
1 kommentaar:
Leidsin täna ühe huvitava vidina, millega saab e-õppe tunde huvitamaks teha - Glogster.
Tegin proovitöö oma blogisse..
Postita kommentaar