4. juunil toimus TTÜ-s seminar teemal "Uued suunad õppetöös". Lektoriks oli Tapio Koskinen Soomest. Tapio Koskinen on erinevate ülemaailmsete e-õppe võrgustike juht ja töötab praegu Elukestva Õppe Instituudis Dipoli Helsingis. Seminar oli väga sisukas ja pani mõtlema nii mõnelgi teemal. Seminari lõpus tekkis tahtmine tormata esimesse ettejuhtuvasse kooli, klassi ette õpetama. Kahjuks või õnneks on kõik potentsiaalsed õppurid suvepuhkusel ning kõike kuuldut saab katsetada alles sügisel. Alljärgnevalt aga mõttekatkeid Tapio loengust.
Tapio alustas tulevikuvisooniga. Aastaks 2050 peaksid maailmas juhtivad majandusriigid olema Hiina, USA ja India. Euroopa jääb kuhugi tahapoole. Peter F. Ducker on öelnud, et riigid peaksid panustama teadmistesse. See, kes teeb seda esimesena, tõuseb ka majanduses esimeseks. Soome üheks lahenduseks sellel teel on Innovatsiooni ülikool (Aalto Ülikool), mille tekkimiseks liidetakse kolm ülikooli (Helsinki School of Economics, University of Art and Design Helsinki, Helsinki University of Technology) 2010. aastal. Põhirõhk saab olema uurimusel, õpetamisel ja interaktsioonil ühiskonnaga.
Järgnevalt tuli juttu elukestvast õppest. Elukestvat õpet käsitletakse tihti täiskasvanute õppena, aga tegelikult on see mõiste palju laiem. Õppimist võiks jagada kolmeks
formaalne - toimub haridusasutustes
mitte-formaalne - teadmised, mida antakse töökohtades
informaalne - igapäevane, toimub väljaspool õppimist-õpetamist
Õppimine tööl (õppida selleks, et töötada) tähendab enamasti ühte ülemust, paari projekti, kindlat töökohta jne. Õppimine koolis (töötada selleks, et õppida) tähendab õpetajate näol mitut ülemust, ainete näol paljusid projekte, mitmeid töökohti jne. Uuringud näitavad, et enamus õppimisest inimese elus toimub tööl.
Richard Straub võrdleb erinevaid põlvkondi õppimise seisukohalt. Ta jagab töötajad nelja põlvkonda: traditsiooniline (=vanamoeline), boomerid (50-ndatel sündinud), X-generatsioon (praegused noored), Y-generatsioon (tulevik). Kui võrrelda näiteks suhtumist täiendõppesse, siis traditsioonilise põlvkonna jaoks on see raske töö, boomerid lahkuvad, kui täiendõpet on liiga palju, X-generatsioon peab seda vajalikuks, et jääda ja Y-generatsiooni jaoks on see jätkuv ja oodatud. Töövahetus ei ole traditsioonilisele põlvkonnale oluline, boomereid viib see tagasi, X-generatsioonile on töövahetus vajalik ja Y-generatsioonile on see osa rutiinist. Traditsioonilist ja boomerite põlvkonda võib pidada kaotatud põlvkondadeks, sest nad ei ole valmis muudatusteks ja IT arenguks.
Tulevik kuulub virtuaalsetele õppimiskeskkondadele. Tegemist on õppimisega 2.0. Web2.0 vahendid toetava informaalset õppimist. Varem oli kõige tähtsam info ja inimesed logisid sisse, et seda saada. Nüüd on kesksel kohal inimene. Tulevik peaks looma olukorra, kus info tuleb ise inimese juurde. On teada inimese profiil, eelistused ning vastvalt sellel pakutakse talle ka lahendusi. Tänapäeval on oluliseks muutunud koostöövõrgustikud. Flickr on seljatanud Kodaki ja blogger CNN-i. Kodaki EasyShare Gallery lõid inimesed, kes teadsid palju fotograafiast, Flickr'i loojad ei teadnud fotograafiast suurt midagi, aga nad teadsid, kuidas toimivad sotsiaalsed võrgustikud. Aina rohkem otsivad inimesed infot ajaveebidest. CNN-is töötava professionaalsed ajakirjanikud, kuid palju huvitavam on infot saada otse nendelt inimestelt, kes asjaga tegelevad.
Maailmad võivad küll virtuaalsed olla, aga liidrid on ikkagi tõelised. Päris paljud suured firmad (näiteks IBM) on hakanud töötajate õpetamisel kasutama virtuaalseid maailmu. Paljud ülikoolid (kõige rohkem UK-s) on avanud oma osakonna SecondLife'is. 2006. aastal kulutati 1 miljard dollarit pärisraha virtuaalmaailmas. Inimesed ostsid pärisraha eest virtuaalseid asju. Uuringust selgus, et 43% virtuaalmaailmas tegutsejatest olid 18-49aastased, 35% alla 18aastased ja 19% üle 50sed. Keskimine vanus oli 27. Virtuaalmaailma eelisteks on enese väljendamine avatari kaudu, kauguse surm, inimesed on vabad, tegevuste mitmekülgsus. Milliseid õppemeetodeid aga kasutada SecondLife'i laadses keskkonnas? Sellele ei oska praegu veel keegi vastata.
E-õpe on päris palju muutnud õpetajate elu. Õpetamine võib toimuda ainult veebipõhiselt või siis kombineeritult (blended learning). Õpetajad eelistavad kombineeritud õpet. Oluline võib olla protsess või tulemus. Ka e-õppes tuleb arvestada erinevaid õppimistüüpe. Õppimistsiilid Mumford ja Honey järgi on järgmised:
- pragmaatik - on kiire, meeldib koostöö ja diskussioonid
- teoreetik - süstemaatiline, armastab kuulata, loogiline
- aktivist - tahab kõike katsetada, oluline on koostöö
- reflekteerija - armastab kuulata, iseõppija, hoolikas.
Puhtaid tüüpe muidugi päriselus olemas ei ole, tegemist on segatüüpidega. Ühte e-kursust kavandades on ka mitu võimalust. Kursuse struktuur võib olla planeeritud ja paigas või struktuuri pole ette antud ja iga õppija leiab oma tee. Panustada võib infosüsteemi või õpetajasse. Infosüsteemi panustades tuleb alguses maksta palju, et kõik see tööle saada, aga hiljem on ülalpidamiskulud väikesed. Õpetajale panustades ei kulu alguses nii palju raha, aga hiljem tuleb rohkem maksta.
Väga oluline on ka hindamine. Donald Kirkpatrick'u hindamismudel on järgmine:
- hinda tulemust - kuidas õpitu mõju on 6 kuu pärast
- hinda käitumist - kas õppimine muutis midagi õpilase teadmistes
- hinda teadmisi
- hinda reaktsiooni - õpilaste arvamus
Lõpuks rääkis Tapio veel õpiobjektides. Ühe õpiobjekti läbimiseks ei tohiks kuluda rohkem kui 15 min, õpiobjektid on iseseisvad, uuesti kasutatavad, seostatavad teiste õpiobjektidega, sildistatud metaandmetega. Ühe õpiobjekti tootmisel peaks olema mitu faasi. Alguses tuleb teha analüüs nõudluse kohta. Järgnevad akadeemiline disain, ekspertide faas, tehniline faas, testimine ja tootmine. Õpiobjektide loojate rühma peaksid moodustama ekspert, pedagoog, koordinaator, tehnik ja veebidisainer. Üks õpetaja seda kõike olla ei suuda.
Ja lõpetuseks mõte selle kohta, et selleks, et midagi haridussüsteemis muutuks, tuleb tegeleda kõigi tasanditega. Alustades õpilastest, õpetajatest ja koolist ning lõpetades kohaliku omavalitsuse ja riigiga.
