Veebiseminar "Koolielu töövahendite juhendid oktoobris"

Uut moodi õppima (nädal 2)

Ka sel nädalal jätkasin analoogselt eelmisele nädalale ja jagasin nädala alguses kõik ülesanded rühmadele kätte. Rühmad jäid samaks. Läksin juba enne tunni algust klassi ning panin lehed ülesannetega laudadele. Kui tunni alguses tagasi tulin, siis kõik juba töötasid. Seekord panin tähele, et kui eelmisel nädalal hakati lahendama ülesandeid järjest, siis nüüd tehti alguses plaani, mida teha koolis ja mida kodus. Pelgasin natuke seda, et hakatakse kiirustades kõike tegema ja kannatab kvaliteet. Näiteks oli õpilastel vaja koostada inglisekeelne menüü, mida saab teha kolme minuti või kolme tunniga. Minu hirm oli aga asjatu ning menüüd olid igati ilusad ning viimistletud. Panin tähele ka seda, et õpilased tegid inglise keele ülesandeid näiteks matemaatikatunnis, mis toimus arvutiklassis. Ühe rühma liige kutsus oma rühma koju ning seal tehti väga palju ära. Tulemuseks oli see, et nemad olid kõige kiirem rühm.

Nädala lõpus küsisin, mis ülesanne oli kõige kasulikum, põnevam ja raskem. Huvitav, et kõige kasulikumaks ja raskemaks peeti töövihiku harjutusi. Rühm saab teha harjutusi koos ning mina kontrollin ühte juhuslikku töövihikut rühmast. Kui on vigu, saadan töövihiku tagasi ning nad peavad vead üles otsima. Ma ise ei ole sugugi kindel, et töövihiku harjutused on kõige kasulikumad. Seda võiks tulevikus kontrollida, kuidas kõige paremini asjad selgeks saavad. Kõige põnevamaks peeti menüü või mängu tegemist. Mängud tulid väga erinevad ja huvitavad. Õpilased kasutasid ka keskkondi, mida nad näiteks matemaatikatunnis on uurinud. Üheks küsimuseks oli see, kuidas nende rühm töötas ning milline oli nende roll. Sellele küsimusele ma asjalikke vastuseid ei saanud. Järelikult ei oska nad seda veel analüüsida. Küsisin ka soovitusi iseendale. Enamus arvas, et kõik on väga lahe ja läheme nii edasi. Üks poiss soovis muuta rühmi ning üks tüdruk tahtis, et me õpiks nii nagu varem.

Üheks uueks huvitavaks nähtuseks sel nädalal oli see, et päris paljud käisid minu juures, et muuta veidi ülesandeid. Näiteks pidi igaüks koostama menüü, kuid üks rühm tahtis koos teha ühe suure menüü. Samuti olin ma ette andnud mängu koostamise keskkonna LearningApps, kuid ka selles osas küsisid mitu rühma luba valida midagi muud. See kõik on ainult positiivne.

Rühmade koosseis kerkiski üles ning need rühmad, kellel koostöö ei sujunud nii hästi, tahtsid vahetust. Üks poiss pakkus välja väga hea idee - rühmade liidriteks võiks saada parimate rühmade liikmed. Nii otsustasimegi teha. Pakkusin välja, et teeme uued rühmad esmaspäeval, kui algab uus nädal. Õpilased ei olnud nõus, sest nemad tahtsid alustada varem. Lubasin, et uue nädala ülesanded on üleval laupäeva õhtuks GoogleDocsis ja nad tahtsid juba alustada. Minu uueks hirmuks on see, et mis siis saab, kui nad tulevad esmaspäeval kooli ja kõik ülesanded on  juba tehtud:)

Uut moodi õppima (1. nädal)

Juba pikemat aega olen ma mõelnud selle üle, kuidas ma õpetan ja tundnud seda, et päris õige see ei ole. Me ootame tulevikus oma õpilastelt, et nad oleksid ettevõtlikud, loovad, oskaksid ise õppida ja oma aega planeerida ning tuleksid hästi toime rühmatöös. Koolis me seda aga eriti ei õpeta. Kui tund algab, siis on õpetaja see, kes ütleb, mida tehakse, millal tehakse ja kuidas tehakse. Õpilane ei saa ise midagi otsustada.

Annan sel õppeaastal 6. klassis inglise keelt ning leppisin õpilastega eelmise veerandi lõpus kokku, et uuest veerandist alustame uutmoodi ja nemad saavad otsustada, millal ja mida nad teevad. Otsustasin alguses lihtsuse mõttes päris palju ette kirjutada, mida teha, kuid jätta vabaks see, milla teha. Panin GoogleDocsi kirja nädala ülesanded ja jagasin õpilastega. Lõin ka tabeli, kus oli kohe näha, kui mõni ülesanne on tehtud.

Esimeses tunnis valisin juhuslikult liidrid, kes moodustasid endale kolmesed rühmad. Iga rühm sai ülesanded kätte ning pidi kõigepealt mõtlema, millal ja mida teha. Üheks nädala tunniks olin broneerinud ka arvutiklassi, mida õpilased võisid kasutada. Samuti olid lubatud nende oma seadmed. Natuke oli segadust ning kahjuks hakkas enamus rühmadest lahendama ülesandeid nimekirja algusest. Mina vajadusel konsulteerisin ja selgitasin. Peale esimest tundi leidsid kaks poissi, et neile tegelikult ei meeldi seda teha, et nad tahaks, et mina ütleks, mida ja millal. Teised olid uuendustega rahul.

Järgmises tunnis said juba kõik paremini aru, mida teha ja töö sujus. Olin teinud ka Doodle'isse broneerimiskalendri, kus rühmad said endale aja valida, millal teha näiteks testi või vastata mulle jutustamist. Ülejäänud aja kontrollisin postitusi Edmodos, nõustasin või siis parandasin töövihikuharjutusi koos rühma liidriga.

Viimases nädala tunnis kulus enamus aega broneeringutega tegelemiseks, käidi tegemas testi ning jutustamas. Üks rühm sai kõik tegevused valmis juba 20 minutit peale tunni algust. Nendel lubasin tegeleda siis oma asjadega. Teistel rühmadel võttis asi rohkem aega. Ühel rühmal oli liider haigeks jäänud ja neil oli natuke probleeme, teises rühmas loobus liider oma positsioonist. Kaks rühma ei saanud kõigi asjadega valmis ning lubasid lõpetada oma tegemised uuel nädalal.

Küsisin ka kõikidelt rühmadelt tagasisidet ning see oli väga positiivne. Mõned mõtted õpilastelt:

• Meil läks hästi. Koostöö sujus. Tegime ühel päeval nii palju kui võimalik. Probleeme polnud, ainult positiivne. Kui algusest tundus see mõte teha seda nädala asja igav ja jama, siis lõpuks läks täitsa hooks. Sai targemaks ka. Parim tiim sel nädalal! (Nii kirjutasid need, kes jõudsid kõige kiiremini valmis)
• Mulle meeldis see, see oli päris põnev. Võiks olla rohkem arvutis. Järgmine kord võiks tulla ka.
• See oli väga lahe kogemus. Meile väga meeldis. Võiks teha jälle. Meil läks väga hästi, meil oli väga hea koostöö. Kõik sai kiiresti valmis.
• Kas võiks veel teha? Jaaaaa. Vähem võiks olla arvutit, rohkem lugemist. Teeme ideekaarte, mida me kunagi ammu tegime.

Minu jaoks läks esimene nädal üle ootuste hästi. Vaatasin, et olin õpilastele tööd andnud samas mahus nagu varemgi. Väga oluline oli rühmatöö. Kui rühmas kõik sujus, siis nauditi koostööd ja jõuti asjadega valmis. Muutus ka õpetaja ja õpilase roll. Minust oli saanud pigem nõustaja, kellega õpilased heal meelel juttu tahtsid ajada. Tunnikella ei pandud eriti tähele. Mina pidin meelde tuletama, et teine õpetaja juba ootab kusagil. Negatiivsena võib välja tuua seda, et eelkõige panustati ülesannete kiirele tegemisele ning kvaliteediga väga rahule ei saanud jääda. Samuti oli minu jaoks huvitav see, et kui tegin õpilastele selgitava videoloengu ühe ajavormi kohta, siis seda nad ei vaadanud. Nad tahtsid asjadest aru saada minuga vesteldes.

Sellele loole tuleb kindlasti jätk:)